Keskkonnatasudest sõltub peaaegu kõik

Jaanus Arukaevu

Rahvusvaheline konsultatsiooniettevõte Ernst & Young (EY) analüüsis sel kevadel Eesti põlevkivitööstuse arengustsenaariume. Analüüsist selgub, et Eestis täna kasutatav iga-aastane keskkonnamaksude mehhaaniline tõstmine takistab tervikuna põlevkivitööstuse uuendamist. Meelevaldselt määratud ja lühikest aega ette teada olevad keskkonnamaksud tekitavad ülemäärase riski, mis vähendab investeeringute mahtu, mistõttu vähenevad töökohad ja seejärel kahaneb ka põlevkivitööstusest teenitav riigitulu. Peamised järelduse on järgmised:

  • Järgmise 10 aasta jooksul tuleb uuendada 75% tänasest põlevkivitööstusest.
  • Investeerimisotsusteks peavad keskkonnatasud olema ette teada vähemalt 10-15 aastat.
  • Investeerimiskindlus tagab töökohad Ida-Virumaal ja tõstab tööstuse osakaalu SKPst 4-7%ni.

2014. aasta lõpus uuendab riik mitmeid kriitilise tähtsusega regulatsioone. Põhjalik analüüs tagab, et poliitikakujundajad  saavad enne otsuste langetamist korralikku mõjuanalüüsi kasutada.  EY analüüs on tark töövahend, mis näitab erinevate otsuste pikaajalist mõju. 

EY analüüs tugineb  Eesti Energialt, VKG-lt ja Kiviõli Keemiatööstuselt kogutud järgmise 20 aasta investeerimisotsuste prognoosidel, sõltuvalt nafta ja CO2 hinnast, mida Eesti sisuliselt ei mõjuta, ning keskkonnamaksude alternatiivsetest poliitikatest, mis on Eesti riigi kontrolli all.  Kokku loodi 8 stsenaariumit, kombineerides olukorrad, kus CO2 tonni hind on 20 eurot ja 100 eurot , kus nafta barreli hind maailmaturul on 90 dollarit ja 110 dollarit ning kus keskkonnamaksud jäävad 2015. aastaks määratud tasemele (edasi korrigeeritakse vaid inflatsiooni võrra) ja alternatiivina kus keskkonnatasud tõusevad igal aastal (tõusu aluseks võeti Keskkonnaministeeriumi poolt Säästva Eesti Instituudilt 2013. a. tellitud põhistsenaarium, milles näiteks põlevkivi ressursitasu tõuseb keskmiselt 16% aastas ). Sisuliselt kaalusid kõik energeetikas põlevkivi kasutavad ettevõtted, milline on kaheksa stsenaariumi mõju meie äritulemustele ja sealt edasi ka töökohtadele ning riigitulule. Seejärel andsime andmed koos arvutustega EY-le, kes analüüsis neid ja koostas tööstuse tervikvaate, mis peegeldab kõigi põlevkivi energiaks töötlevate ettevõtete tulevikku.

Kõik valitud stsenaariumid on elutruud, väliskeskkonnas toimuvad muudatused põhinevad ametlikele allikatele. Ehkki ennustamine pole veel kedagi kindla peale rikkaks teinud, on see siiski ainus viis valmistuda tulevikuks. Kõige tähtsam on, et kui teame, millised arengud viivad väga suure tõenäosusega  põlevkivitööstuse väljasuremiseni, siis on targem vältida selliseid otsuseid. CO2 ja nafta maailmaturu hindu Eesti ei mõjuta. Me peame enda tarkuse abil looma mõistliku keskkonnatasude poliitika, mis annab ettevõtetele täpselt õigeid signaale. Keskkonnatasudest sõltub, kui pikka aega saab põlevkivitööstus Eestile rikkust luua.

Ressursi- ja keskkonnatasud peavad olema pidevalt ette teada vähemalt 10 aastat, parem kui 15 aastat. Kui ebamõistlikud riskid on kõrvaldatud, siis on võimalik põlevkivitööstust kiiresti uuendada. Riik loob parima eelduse põlevkivitööstuse jätkumiseks kui keskkonnatasude reaalväärtus jääb 2015. aasta tasemele, st. alates 2016. aastast seotakse tasud inflatsiooniga. Väljakutse on tohutu - 2025. a. töötavatest põlevkivi töötlemise seadmetest tuleb 75% ehitada järgneva 10 aasta jooksul! Sisuliselt ehitatakse ülesse uus tööstus, mis vastab uutele keskkonnanõuetele. Ma ei tea ühtegi teist tööstusharu, mis kavatseks  investeerida 10 aasta vältel Eestisse kokku 3-4 miljardit eurot.  Väärtusahela pikendamine (näiteks rafineerimine) on võimalik vaid stabiilsete keskkonnatasude korral. Oluline on ka põlevkiviressursi kättesaadavus tööstuse tänaste investeerimiskavade ulatuses, arvestades 20 miljoni tonni kaevemahu piirangut.

EY analüüsi kokkuvõte on selline (roheline värv = investeerimine on võimalik kogu väärtusahelas ja kogu analüüsitud perioodi vältel; kollane = investeerimine on võimalik vaid esimestel aastatel; punane = investeerimine ei ole võimalik):

Keskkonnatasud mõjutavad kõige kiiremini töökohti Ida-Virumaal. Põlevkivitööstusest sõltuvad Virumaal 18 000 töökohta. Kui realiseeruvad kõik negatiivsed mõjud (nafta hind on 90 $/bbl; CO2 hind liigub trajektooril, mis viib 2030. aastaks 100 €/t; keskkonnatasude kiire kasv jätkub), kaovad töökohad järgmise 10 aastaga. Kui keskkonnatasude kasv peatatakse, siis on võimalik ülesse ehitada uus tööstus, mis järgmise 10 aasta sees lühiajaliselt isegi kahekordistab töökohtade pakkumise Ida-Virumaal ning säilitab pikaajaliselt põlevkivitööstuses tänase tööhõive. Samas muutub töökohtade struktuur – väheneb lihttööliste ja suureneb inseneride arv. Täna ei ole veel liiga hilja teha muudatused, mis säilitab põlevkivitööstuse olulise tööandjana Ida-Virumaal.

EY analüüs näeb  kolme peamise stsenaariumi erinevust töökohtade pakkumisele selliselt:

Riik  teenib põlevkivitööstusest tulu ka siis, kui ta ei ole ettevõtte omanik. Just selle tõttu tuleks riigil põlevkivitööstusest saadavaid tulusid vaadelda terviklikult ning mitte keskenduda üksnes keskkonnatasudele nagu on praegune praktika. Keskkonnamaksud võivad olla lühiajaliselt suurim tuluallikas, kuid pikaajaliselt pole see jätkusuutlik. Näiteks jätkusuutliku stsenaariumi korral on peale investeerimisperioodi riigi suurimaks tuluallikaks põlevkivitööstuse ettevõtete kasumilt teenitav tulumaks. Teisel kohal on tööjõumaksud. Riik teenib ka tulu CO2 kvoodi müügist.

EY analüüs näeb  kolme peamise stsenaariumi erinevust riigi tuludele selliselt:

Kokkuvõttes sõltub just riigi otsustest see, kas põlevkivitööstuse mõju Eesti SKP-le kasvab tänaselt 4% juurest ligi 6-7% juurde. Seejuures on võimalik riigil rahalist panust SKP-sse koguni kolmekordistada.

EY analüüs näeb  kolme peamise stsenaariumi erinevust riigi tuludele selliselt:

Elektritööstuse Liit tutvustab analüüsi tulemusi nii energia- kui ka keskkonnapoliitika kujundajatele, erinevatele komisjonidele ja teistele huvilistele, kes mõjutavad ühel või teisel moel põlevkivitööstust kui ka elektritööstust tervikuna.

EY analüüs kõneleb enda eest. Ka senine tagasiside on näidanud, et faktidel põhinev regulatsiooni mõjude analüüs on keskkonnamaksude strateegia väljatöötamise juures väga väärtuslik.  Arvamusi on paljudel, fakte on vähestel. Kõige tähtsam on aru saada, mis meist sõltub (s.o. keskkonnatasude poliitika) ja milliseid meist sõltumatuid riske (s.o. nafta turuhinna kõikumine ning Euroopa kliimapoliitika) ei tohi me oma energiapoliitikaga võimendada.

Üks asi on siiski kindel – 2015. aastaks on kõik makstavad keskkonntasud kindlasti suuremad kui põlevkivitööstuse tegelik keskkonnamõju ja seetõttu ei ole vaja kellelgi karta, et Eesti peab elektritööstusele peale maksma.

Jaanus Arukaevu on Eesti Elektritööstuse Liidu juhatuse esimees