Maavarade kasutamisel peaks lähtuma tunnete asemel pragmaatilisusest

Eelmisel nädalal levis ka Eestis uudis, et Lapimaal asuv Kevitsa niklikaevandus sai kohalikult omavalitsuselt laienemisloa. Õigus kaevandada aastas kümme miljonit tonni maaki teeb sellest Kanada ettevõttele kuuluvast kaevandusest põhjanaabrite suurima. Kontrastina sellele sõnumile kõlas mõned päevad varem, et Eestis võivad ettevõtted vähem kui kümne aasta pärast oma õlitehased sulgeda, juhul kui põlevkivi kaevandamisega kaasnevad keskkonnatasud tõusevad nii järsu sammuga, nagu praegu plaanitakse.

Praegu õitsvat tööstusharu võib oodata ees kiire väljasuremine, kuna õli tõenäoliselt oluliselt ei kalline, küll aga kasvavad olulised kulud (keskkonnatasude kõrval ilmselt ka saastekvoodid ja kapitalikulud). Vaevalt et ka töötajad lepivad kümne aasta pärast praeguse palgaga.

Õlitööstuse sulgemise tagajärjel sisemajanduse kogutoodang langeb, riik jääb maksudena ilma sadadest miljonitest eurodest, tuhanded töökohad kaovad, ühiskond satub silmitsi tõsise sotsiaalse kriisiga. Eriti Ida-Virumaal, kus olukord on niigi keeruline. Riigi julgeolek muutub haavatavamaks.

Iga ettevõte üritab lobi tehes enda jaoks kõige soodsamaid tingimusi välja pigistada. Tuleb arvestada, et selle nimel esitatakse vahel süsimustadena ka neid stsenaariume, mis tegelikult on ehk vaid hallikarva. Ent samamoodi käituvad ka need mürkrohelised, kes leiavad, et igasugune loodusvarade tööstuslik kasutamine on keskkonnale kahjulik ja tuleks sootuks ära keelata.

Riigivõimu asi on otsida kuldset keskteed. Mitte keegi peale nende poliitikute, keda inimesed on võimu juurde usaldanud, seda teha ei saa. Mingit müstilist tarkade klubi pole olemas, kuigi valdkonda tundvate tarkade inimeste arvamust tasub seejuures kindlasti küsida ja arvestada.

Diskussioonis selle üle, kas ja kui palju maavara kaevandada või mitte, toovad vastased enamasti esile Nauru väikeriigi õnnetu näite, mis lühikese ajaga fosforiidist lagedaks tehti ja kuumaastikuks muudeti. Eestis on maavarade kaevandamine hell teema ka sellepärast, et lõviosa pisut enam kui miljardist tonnist põlevkivist on meie maapõuest välja toodud nõukogude võimu aastatel. See oli aeg, mil üha kasvavate toodanguplaanide täitmise kõrval hooliti reaalses elus keskkonnast ja kohalikest inimestest sama vähe kui Brežnev või Andropov hoolisid ÜRO inimõiguste deklaratsioonist.

Nauru ja Nõukogude Liidu kogemuse kõrval tasuks aga rohkem mõelda sellele, et oma maavarasid on suures mahus kaevandanud ja seeläbi oma jõukust kasvatanud ka enamik arenenud, rangete looduskaitsenõuetega tööstusriike, millele Eesti tahab järele jõuda.

Nii võiks ka Eesti järgida näiteks nii Soome kui Rootsi kogemusi maavarade kasutamisreeglite kehtestamisel. Sealt võiks otsida lahendusi, mille abil ühiskond saaks oma maavaradest maksimaalset kasu nõnda, et sellega paratamatult kaasnevad keskkonnamõjud oleksid võimalikult väikesed, ent samas ei tõrjuks maksusüsteem ettevõtjate huvi riske võtta ja investeeringuid teha.

Need valemid ei ole lihtsad, kuid põhimõtteliselt on kaevandamistasusid ja muid makse võimalik siduda nii mõjuga tööhõivele ja riigi majandusele tervikuna kui ka sellega, kuidas maavara kasutatakse. Süsteem peaks motiveerima ettevõtteid töötlema põlevkivi efektiivsemalt ja väiksema jäätmekogusega.

Samas peaks riik märksa enam panustama põlevkiviteadusse, sest just nii on võimalik tulevikus meie peamist maavara veelgi enam väärtustada ja temast rohkem „välja võtta“. Teadlaste hinnangul on meil kaevandamisväärseid põlevkivivarusid veel suurusjärgus kaks miljardit tonni.

Maavarade kasutamisega seotud otsustes peaks olema vähem emotsionaalsust ja erakondade huvist lähtuvaid poliitilisi kaalutlusi, kuid rohkem pragmaatilist ratsionalismi. Praegu on pigem vastupidi.

Nii uuringulubade, kaevandamislubade kui ka keskkonnamõjude arutelud takerduvad sageli, sest eri osalised ei usalda üksteist. Seda soosib ka praegune kord. Kui kaevandaja peab tellima uuringu, siis ükskõik kui objektiivne ja põhjalik see ka poleks, ei mõju see usaldusväärsena, sest ikka tuleb meelde vanasõna „kes maksab, see tellib ka muusika“. Võib-olla oleks lahendus selleski, et uuringu läbiviija valib välja riik, aga huvitatud osaline peab tasuma kulud.

Maavaradega seotud küsimustes (näiteks kas ja kui palju võib põlevkivi kaevandada, kas fosforiiti võiks uurida või mitte), kammitseb poliitikuid oluliste otsuste langetamisel oht jääda kahe tule vahele. Ühelt poolt oleks riigi majanduskasvu huvides ahvatlev hoiduda selle tööstusharu hinge kinni pigistava, mitu numbrit väiksema pintsaku kinninööpimisest. Samas tiksub alateadvuses, et avalik arvamus on sageli igasuguse kaevandamise vastu – poliitikud peavad aga mõtlema, kuidas vältida valimistel häälte kaotamist.

Oma osa on kindlasti ka puhtal kadedusel, sest peljatakse, et see, kes pääseb maavaradele ligi, saab ka põhjendamatult liiga rikkaks. Vahel võiks mõelda aga ka nõnda, et kui maavarad jäävad mõistlikul moel kasutamata, siis võivad väga paljud jääda sootuks vaeseks.

Erik Gamzejev
Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja

Vikerraadio päevakommentaar